Wall Kickers

Analüüsis AppCompare

Kui mul on vaba hetk ja tahan mängu, mille saab kiiresti käima panna, sobib Wall Kickers hästi. Selle põhiidee on lihtne: hüppan seinalt seinale ja püüan ronida võimalikult kõrgele. Esimestest katsetest alates on selge, et siin ei loe pikk ettevalmistus, vaid õige ajastus. Üks õnnestunud hüpe annab hoogu juurde; väike eksimus võib aga kogu tõusu lõpetada. Just see kiire vaheldus pingutuse, tulemuse ja uue katse vahel teeb mängu üllatavalt haaravaks.

Üks hüpe korraga: kuidas mäng käima tõmbab

Kumobiuse loodud Wall Kickers on tasuta arkaadmäng, mille juhtmõte on kergesti mõistetav ka siis, kui ma pole seda varem näinud. Tegelane liigub ülespoole, tõukudes vaheldumisi seintelt, ning minu ülesanne on hüpetega tõusmist jätkata. Mäng ei vaja pikka sisseelamist: saan kiiresti aru, mida proovida, kuid see ei tähenda, et iga katse oleks lihtne.

Esimese hooga võib tunduda, et piisab korduvast vajutamisest. Tegelikult tuleb jälgida tegelase liikumist ja valida hüppe hetk nii, et järgmine sein oleks saavutatav. Kui vajutan liiga vara või hilja, kaob tõusmise rütm. Seetõttu pole mängu peamine küsimus mitte „kui kiiresti ma puudutan ekraani?”, vaid „kas ma tajun, kuhu see hüpe mind viib?”. See väike vahe muudab korduvad katsed palju sisukamaks.

Juhtimine on kõige mõnusam siis, kui saan keskenduda korraga ainult järgmisele liigutusele. Ekraanil toimuv muutub hetkega arusaadavaks: olen kas jõudnud järgmise tõukeni või jätnud võimaluse kasutamata. See vahetu tagasiside sobib hästi telefonimängule, mida avan lühikeseks pausiks. Ka esimese katse ebaõnnestumine ei tähenda, et peaksin enne uuesti proovimist midagi pikalt õppima.

Alguses soovitan mitte jahtida kohe kõige kõrgemat tulemust. Parem on vaadata, kuidas tegelane hüppab, ja saada tunnetus, millal järgmine liigutus tundub kindel. Kui proovida igal hetkel võimalikult kiiresti edasi liikuda, muutub iga möödalaskmine juhuslikuks. Rahulik katsetamine aitab aru saada, kas viga tuli ajastusest või sellest, et tähelepanu läks hetkeks mujale.

Ajastus on tähtsam kui hoogne näputöö

Wall Kickers erineb paljudest lihtsatest hüppemängudest sellega, et selle raskus ei seisne üksnes takistuste vältimises. Iga seintevaheline liikumine on otsus, mille mõju ilmneb kohe. Kui taban sobiva rütmi, hakkab ülespoole liikumine tunduma sujuv; kui kaotan selle, pean leppima katse lõpuga. See tähendab, et tähelepanu hoidmine on olulisem kui ekraani pidev puudutamine.

Praktiline nipp on jälgida hüppe algust ja sihtida järgmist liigutust selle järgi, kus tegelane parajasti asub, mitte selle järgi, kus ma tahaksin teda näha. Nii väldin olukorda, kus vajutan juba järgmise sammu peale, enne kui eelmine liikumine on arusaadavaks saanud. See ei muuda mängu automaatselt lihtsaks, kuid aitab eristada läbimõeldud katset juhuslikust rapsimisest.

Tasub enne valimist lugeda

---

Xiaomi ilmarakendus aitab päeva planeerida, kuid kogukonda ei loo

PLAYit leiab telefonist peaaegu iga video, kuid mugavusel on hind

TikTok Lite viib lühivideod väiksema andmekuluga kaugemale

Prime Video võit sõltub sellest, mida vaataja telefonis leiab

Moovit ei juhi busse, kuid mõjutab seda, kuidas linnas liigume

Nädala valik: Microsoft 365 Copilot aitab tööga kiiremini alustada

---

Telefonis mängides võib tähelepanu hetkeks katkeda, näiteks kui keegi küsib midagi või saabub teavitus. Wall Kickersi puhul on sellel selge hind: üks vahele jäänud hetk võib senise tõusu lõpetada. Seepärast sobib mäng paremini lühikeseks teadlikuks pausiks kui olukorda, kus pean samal ajal pidevalt ekraanilt eemale vaatama. Kui vajan mängu, mida saab muretult poole liigutuse pealt kõrvale panna, pole see kõige kindlam valik.

Minu jaoks on oluline ka see, et mängu saab alustada ilma pikema ettevalmistuseta, kuid aktiivse katse ajal nõuab see siiski pilgu hoidmist ekraanil. See eristab seda näiteks rahulikust mõistatusest, kus saan vahepeal mõttepausi teha ja hiljem jätkata samast probleemist. Siin tuleb mõelda väikeste sammudena: mitte kogu tõus ette planeerida, vaid valida järgmine hüpe siis, kui praegune liikumine on selge. Nii jääb ülesanne jõukohaseks, ilma et ma muudaksin iga liigutuse üleliia keeruliseks.

Tagasiside, mis kutsub uut katset tegema

Mängu rütm põhineb kiirel tagasisidel. Teen hüppe, näen kohe, kas see viis mind edasi, ja saan tulemuse põhjal järgmise katse jaoks midagi muuta. Ebaõnnestumine ei jää pikaks ajaks ekraanile venima, mistõttu on lihtne uuesti alustada. Samas on iga lõppenud katse piisavalt selge meeldetuletus, et pelgalt sama liigutuse kordamine ei pruugi paremat tulemust anda.

Siin peitubki lihtsa arkaadmängu tugevus: oskuse kasv on mängija enda jaoks tuntav. Kui jõuan järgmise seinani kindlamalt või suudan kauem keskenduda, saan aru, et olen midagi õppinud. See pole keerukas arengusüsteem, vaid vahetu tunne, et parem ajastus aitab kauem püsida. Mulle meeldib selline aus tagasiside rohkem kui mäng, mis jagab pidevalt tasu ka siis, kui ma pole oma mänguviisi muutnud.

Teisalt võib sama ülesehitus mõne aja pärast korduv tunduda. Kui tahan loo, suuri keskkondi või pikka eesmärgipõhist kampaaniat, ei pruugi lühikeste ronimiskatsete tsükkel mind kaua köita. Wall Kickers keskendub ühele selgele oskusele ja selle lihvimisele; mängija, kes ootab pidevalt uusi tegevusviise, võib seda kitsaks pidada. Minu jaoks on see pigem teadlik lihtsus kui puudus, kuid tasub enne proovimist teada, millist meelelahutust otsin.

Katse lõpus tasub mõelda mitte ainult sellele, kas tulemus oli parem, vaid ka sellele, mis konkreetne hetk sujuvuse ära rikkus. Kui märkasin, et vajutasin liiga vara, saan järgmises katses anda endale rohkem aega liikumist jälgida. Kui aga kaotasin pilgu tegelaselt, pole mõtet muuta hüppamise rütmi enne, kui olen tähelepanelikum. Selline väike eneseanalüüs on mängu üks kasulikumaid külgi: ebaõnnestumine annab mulle midagi praktilist kaasa, mitte ainult põhjuse uuesti alustada.

Kõrgem tulemus on väike, aga konkreetne tasu

Katse lõppedes tekib loomulik küsimus: kas suudan järgmisel korral kaugemale jõuda? See on mängu peamine tasu ja ühtlasi põhjus, miks uue sessiooni alustamine tundub ahvatlev. Ma ei vaja pikka selgitust, mida järgmisena teha; võrdlen lihtsalt oma viimast sooritust sellega, mida tahan järgmisel katsel parandada.

Kasulik on seada endale iga kord väike eesmärk. Ühel korral võin keskenduda sellele, et ma ei kiirustaks järgmise hüppega, teisel korral püüan hoida tähelepanu kogu katse vältel. Nii ei muutu iga ebaõnnestumine lihtsalt järjekordseks tühiseks korduseks. Isegi kui tulemus ei parane kohe, saan vähemalt hinnata, kas uus lähenemine oli kindlam või sattusin samasse rütmiprobleemi.

Kui mängin kellegi kõrval, sobib see hästi lühikeseks sõbralikuks väljakutseks: igaüks saab oma katse teha ning siis on kohe näha, kes jõudis kaugemale. See ei eelda pikka mänguõhtut ega keerulisi selgitusi. Samas pole see minu esimene soovitus neile, kes otsivad sügavat mitmikmängu või koostööd; selle külgetõmme tuleb isiklikust sooritusest ja uuesti proovimisest, mitte suuremast seltskondlikust mängusüsteemist.

Selline eesmärk sobib hästi igapäevasesse olukorda: näiteks ootan lühikest aega ja tahan tegevust, mis ei nõua loo jälgimist ega poolelioleva ülesande meelespidamist. Teen ühe katse, näen kohe, kuidas läks, ning saan otsustada, kas proovin veel või panen telefoni käest. Kui aga tean, et mul on ainult hetk ja võin igal sekundil katkestada, võib katkestamise hind olla tüütu, sest ebaõnnestunud tõus tuleb otsast peale alustada.

Teine sobiv hetk on lühike paus pärast õppimist või tööd, kui tahan tähelepanu korraks millelegi konkreetsele suunata, kuid ei taha käivitada pikka mänguosa. Siin on kasulik see, et eesmärk püsib lihtne: keskendun oma järgmisele hüppele, mitte mitmele paralleelsele ülesandele. Samas ei tasu mängu avada siis, kui paus peab kindlasti lõppema kindlal hetkel. Üks kiire katse võib muutuda mitmeks, sest järgmine tulemus tundub käeulatuses. Kui kipun mängudes aega kaotama, aitab enne avamist endale piir paika panna, mitte loota sellele, et lõpetan alles siis, kui olen rahul.

Uus algus muudab ebaõnnestumise talutavaks

Katse lõpp ja taasalustamine on siin üks ja sama mängurütmi osa, mitte kõrvaline ootamine. Ebaõnnestun kiiresti, saan aru, et tõus katkes, ning võin uue katse ette võtta. See teeb mängu mugavaks lühikeste vahede täitmiseks, kuid võib ka ahvatleda jätkama kauem, kui algselt plaanisin: iga kord tundub, et üks parem hüpe võiks kohe järgmise tulemuse tuua.

Siin aitab endale enne mängimist otsus teha. Kui mul on aega vaid lühikeseks pausiks, tasub valida paar katset ja pärast seda lõpetada, mitte lasta „veel üks kord” mõttel lõputult venida. Wall Kickers ei sunni mind pikalt ette valmistuma, kuid just see madal alustamislävi muudab mängu kergesti avatavaks. See on tugev külg, kui tahan kiiret meelelahutust, ja väike lõks, kui kavatsen telefoni ainult hetkeks kontrollida.

Uus algus on kõige rahuldust pakkuvam siis, kui muudan midagi konkreetselt. Kui eelmisel korral läksin liiga rutakaks, proovin nüüd oodata selgemat hetke; kui hajusin, hoian pilgu tegelase liikumisel. Nii tekib lihtne ahel: tegevus, kohene tulemus, järeldus ja uus katse. Mäng ei vaja keerukat seletust, sest õppimine toimub otse mängimise käigus.

Võrreldes tavapäraste lõputute jooksu- või hüppemängudega tundub siin keskne ülesanne kitsam ja vahetum. Ma ei püüa korraga mitut eesmärki täita, vaid keskendun seintelt ülespoole liikumisele ja hüpete ajastusele. Kui eelistan tempokat takistusterada, kus pidevalt ilmub uusi asju, võib mõni teine arkaadmäng pakkuda rohkem vaheldust. Kui tahan aga üht konkreetset oskust proovida ja oma tulemust parandada, on Wall Kickersi fookus voorus.

See võrdlus aitab ka otsustada, kas tegu on sobiva mänguga igapäevaseks kasutamiseks. Lõputus jooksumängus võib tähelepanu jaguneda takistuste, liikumissuuna ja ajastuse vahel; siin jääb minu tähelepanu eeskätt seinale jõudmisele ning järgmise hüppe valikule. See annab katsele selge kuju ja teeb tulemuse hindamise lihtsaks. Kui aga just pidevalt muutuv ekraan ja mitu eri tüüpi takistust hoiavad mind huvitatuna, võib kitsam kordus hakata kiiresti tunduma vaesem kui konkurendid.

Samuti ei tasu oodata, et igal sessioonil oleks suur avastus. Mängu väärtus tuleb pigem väikestest erinevustest oma soorituses kui täiesti uuest tegevusest. See võib olla mõnus viis paariks katseks, kuid pikemaks mänguõhtuks valiksin ise midagi, millel on rohkem vahelduvaid eesmärke. Otsus sõltub sellest, kas tahan treenida üht liigutuslikku oskust või otsin mängult järjest uusi olukordi.

Kellele see sobib ja kellel tasub mujale vaadata

Soovitaksin mängu inimesele, kes naudib lühikesi katseid, vahetut juhtimist ja väikeste tulemuste parandamist. See sobib hästi pausiks, kui saan keskenduda mõneks minutiks ühele ülesandele ega pea enne mängimist meelde tuletama keerulisi reegleid. PEGI 7 vanusemärgis teeb selle sobivaks ka noorematele mängijatele, kuigi ka neile võib korduv ebaõnnestumine vahel frustreeriv tunduda. Täiskasvanule, kes tahab telefonis lihtsat reaktsiooni ja ajastust nõudvat mängu, on see samuti loomulik valik.

Lapsele mängu tutvustades soovitaksin rõhutada, et eesmärk pole igal katsel kohe parim tulemus saada, vaid märgata, mida järgmine hüpe nõuab. See aitab hoida korduvat algust mängulise harjutamisena, mitte hinnanguna oskusele. PEGI 7 märgis annab vanemale vanuse sobivuse kohta orientiiri, kuid ei ütle, kas laps naudib korduskatseid; seda tasub vaadata tema enda reaktsioonist. Kui ebaõnnestumine ajab kiiresti pahaseks, võib rahulikuma tempoga mäng olla parem valik.

Jäta see pigem vahele, kui ootad pikemat lugu, strateegilist ehitamist või mängu, kus iga seanss avab palju uut sisu. Samuti pole see parim valik inimesele, keda korduvad algused kiiresti ärritavad. Mängu mõnu sõltub valmisolekust näha ebaõnnestumist harjutusena. Kui eelistad, et iga minut annaks etteaimatava edasimineku, võivad rahulikumad mõistatusmängud või pikema tasemestruktuuriga platvormmängud sulle rohkem sobida.

Ka mängija, kes soovib telefonis pidevalt ühe käega tegutseda ja samal ajal muude asjadega tegeleda, peaks arvestama, et tähelepanu hajumine muudab hüppe ajastamise raskemaks. Selle lihtne juhtimine ei tähenda, et mängiksin edukalt ilma ekraani jälgimata. Kui otsin midagi, mida saab sageli katkestada ilma soorituse pärast muretsemata, valiksin pigem käigupõhise või rahuliku mõistatuse. Wall Kickers sobib rohkem hetkedeks, mil saan korraks päriselt mängule keskenduda.

Enne allalaadimist tasub arvestada ka sellega, et põhimäng on tasuta, kuid Play kaudu arveldatavad rakendusesisesed ostud jäävad hinnavahemikku 0,59–5,49 eurot. Ma ei teeks ostu ainult seetõttu, et mäng kutsub uue katse juurde: esmalt tasub vaadata, kas põhitsükkel ise meeldib. Rakendusesiseste ostude hinnavahemik ei ütle iseenesest, kas lisasisu on sinu jaoks väärtuslik, nii et otsus tasub teha alles pärast mängu proovimist ja ostu sisu üle vaatamist.

Praktiliselt tähendab see, et ma hindaksin tasuta mängu esmalt selle enda põhitegevuse järgi, mitte oletuse põhjal, mida ostud võiksid juurde anda. Kui mulle meeldib seinte vahel hüppamise rütm ja tulemuse parandamine, on mul põhjust mängimist jätkata; kui see ei köida, ei muuda ost sellele sobimatut põhitsüklit sobivaks. Enne kinnitamist vaataksin alati konkreetset ostu ja selle maksumust, sest hinnavahemik hõlmab eri hindu ega ütle, milline valik mulle vajalik oleks.

Mäng on saanud 4,7 keskmise hinnangu 602 tuhande hinnangu põhjal ning sellel on üle 10 miljoni installi. Need arvud viitavad laiale huvile, kuid minu jaoks on olulisem see, kas mulle sobib korduv hüppe- ja tulemuseparandamise tsükkel. Wall Kickers on tasuta, praegune versioon on 4.4 ning see vajab Androidi versiooni 5.0 või uuemat. Mäng ilmus 5. septembril 2018; selle pikaajaline kohalolu sobib kokku sellega, et keskne idee on lihtne ja kergesti uuesti mängitav.

Need tehnilised ja poeandmed aitavad enne proovimist kontrollida, kas mäng sobib minu seadmega ja kas tasuta alustamine on minu jaoks vastuvõetav. Androidi puhul on miinimumnõue versioon 5.0 ning praegune versioon on 4.4. Kui kasutan muud platvormi, tasub selle poe vastavad nõuded ise üle vaadata, sest Androidi nõuet ei saa automaatselt teisele süsteemile üle kanda. Mängu ilmumisaeg ja suur kasutajaskond võivad anda tausta, kuid kumbki ei asenda proovimist: lühike mängukord näitab kõige paremini, kas ajastusele keskenduv ülesanne mulle istub.

Kas see korduv ring on oma aega väärt?

Minu hinnangul töötab Wall Kickers kõige paremini väikese, sihipärase arkaadmänguna. Selle tugevus pole suur mängumaailm, vaid tunne, et üks täpsem hüpe võib muuta kogu katse paremaks. Mulle meeldib, et tegevuse ja tagasiside vahel pole pikka pausi ning uue alguse puhul saan kohe proovida mõnd teistsugust lähenemist. See teeb mängu lihtsaks avada ja lihtsaks mõista, ilma et see oleks täiesti mõtlematu.

Suurim kompromiss on korduvus. Kui mängija naudib oma ajastuse lihvimist, on kordus põhjus jätkata; kui ta vajab pidevat uudsust, võib sama tsükkel kiiresti väsitada. Seetõttu ei soovitaks ma seda universaalse ajaviitena kõigile. Soovitaksin seda aga sõbrale, kes tahab lühikest ja selge eesmärgiga mängu ning ei pahanda, kui hea tulemus tuleb mitme katse järel.

Lõpuks algab järgmine sessioon tavaliselt ühest lihtsast mõttest: seekord proovin hüpata veidi teadlikumalt. Kui see mõte kõlab sulle kutsuvalt, tasub mängu proovida ja hinnata, kas iga uus katse annab päriselt midagi õppida. Kui tahad hoopis rahulikku mängu, mida saab sageli katkestada, või põhjalikku seiklust, vali teine žanr. Wall Kickers ei püüa olla rohkem kui ta on, ja just oma kitsas, kiirelt mõistetavas fookuses on tema peamine võlu.